Termograafia põhieemärk on tuvastada soojalekkeid ja kontrollida välisfassaadide ning siseruumide soojapidavust ning selle tulemusena tuvastada seinasiseseid külmasildu. Termokaamera kõige levinum kasutusala on seinte, akende ja kõikvõimalike muude liitekohtade soojapidavuse mõõtmine. See on ka ainus visuaalne mõõtmisviis, mille abil saab tuvastada trassilekkeid ja määrata soojapidavusest, sest termopildil on erinevad temperatuurid näidatud erinevate värvidega.
Termograafia ei ole kohustuslik energiaauditi osa aga lisades selle energiaauditile, saab lisaks auditeerimise käigus mõõdetud sisetemperatuuridele ja küttesüsteemi parameetritele ka reaalse mõõtmistulemuse välispiirete soojapidavusele. Tulemuseks on raport, mis sisaldab termopilte koos kommentaaridega, analüüsi ning soovitusi olukorra parandamiseks.
Oluline on teada, et termograafia annab täpse tulemuse vaid juhul, kui sise- ja välistemperatuuri vahe on vähemalt 15 C°. Väiksema temperatuurivahe korral jääb termopildi kontrastsus hindamiseks liiga väikeseks. Suurt rolli mängib ka see, et välisseinad oleksid kuivad ja neile ei paistaks mõõtmise ajal peale otsene päike, mille tõttu ei pruugi kõrgenenud temperatuuriga pindadel lekkekohad esile tulla. Nendes tingimustest tulenevalt ei ole võimalik termoülevaatust väga pikalt ette planeerida.